DEMOKRAATIA
TEATRI
LAMMUTAMINE
Üks põhjusi, mis sunnib otsima alternatiive vaaruvale
esindusdemokraatiale, on vajadus suurendada otsuste
tegemises ja juhtimises osalevate kodanike osatähtsust
ja mitmekesisust. Uute demokraatlike tavade kõrval
näeme ka, et otsitakse uusi ruume ja kohti demokraatia elluviimiseks – liigutakse eemale parlamentidest ja
raekodadest, linnaruumi ja tänavatele. Oma artiklis
vaatlen nii selle muutuse näiteid eri riikidest kui ka
selle ajendeid ja järelmõjusid, nii olemuslikke kui ka
ruumilisi. Lähemalt analüüsin üht sündmust, milleks
oli 2015. aastal Amsterdamis toimunud linnakodanike
nõupidamine. Olin ka ise üks selle korraldajaist.
DEMOKRAATIA
DISMANTLING
THE THEATRE OF
DEMOCRACY
Demokraatiat on määratletud erinevalt, minu artikkel põhineb kompaktsel põhiideel:
rahvas valitseb end ise. Kui mõtleme demokraatiast,
kaldume esmalt loetlema selle vormilisi aspekte: valimised, parteid, arutelud, algatused, avalikud kampaaniad, parlamendid jne. Kuid samavõrd on demokraatia
sisu ka inimlikud väärtused, nagu vabadus, võrdsus ja
solidaarsus. Neid aspekte rakendavad inimesed oma
igapäevaelus, mistõttu võiks seda nimetada igapäevademokraatiaks. Alates 2008. aastast on demokraatia
üle käivates aruteludes olnud märgata eelmainitud
igapäevademokraatia aspektide märgatavat esiletõusu.
One of the driving motives in looking for alternatives for
the faltering representative democracy is the necessity to
increase the percentage and diversity of citizens involved
in decision making and governing. Apart from an exploration of new democratic practices, we also see a search
for new spaces and places to practice democracy, away
from the parliaments and town halls and into the cities and
streets. This article will examine examples of this change in
different countries, as well as its motives and implications,
both substantive and spatial. One event will be analysed
in particular, the Citizens’ Summit in Amsterdam in 2015,
co-organized by the author of this article.
DEMOCRACY
Of the various ways of defining democracy,
this article is based on the compact core idea of people
governing themselves. When we think about democracy,
we tend to list its formal aspects first: elections, political
parties, debates, motions, public campaigns, parliaments,
etc. However, democracy is as much about human values
like liberty, equality and fraternity. These are the aspects
that people practice in their day-to-day lives, and therefore
could be called ‘daily democracy’. What we see since 2008
is that these latter aspects have come to the forefront
more prominently in discussions about democracy.
DEMOCRACY AND SPACE
DEMOKRAATIA JA RUUM
Väljaspool parlamente ja raekodasid
toimuval demokraatial on pikaajalised traditsioonid.
Õigupoolest kolis demokraatia siseruumidesse alles
üsna hiljuti, kui vaadelda ajavahemikku Vana-Kreeka
demokraatiast kuni tänapäevani. Muistses Ateenas
kogunesid kodanikud linnakünkale, et arutleda ja
otsustada oma ühiskonna edasise suuna üle. Nii käis
see enam kui kakssada aastat järjest. Keskaegsetes germaani riikides tulid klannipealikud ja mõjukad perekonnad kokku nn tingile ehk valitsuskogule. Üks tuntumaid
valitsuskogusid on Islandi AlÞingi. See loodi 930. aastal
ning toimus praeguse Reykjavíki lähistel. Iga aasta juunis
oli kõigil vabadel meestel võimalus osaleda sel koosolekul, kus otsustati uute seaduste üle ja mõisteti kohut.
Koosoleku ajal istuti ringis puidust pinkidel.[1, 2]
[1] Jón R. Hjálmarsson, and Jón R. Hjálmarsson, History of Iceland: from the
settlement to the present day. (Reykjavík: Iceland Review, 1993).
[2] Gunnar Karlsson, Iceland's 1100 years: the history of a marginal society,
(London: C. Hurst. 2000), lk 24.
56
Bart Cosijn
57
Democracy outside parliaments and city
halls has a very long tradition. In fact, democracy moved
indoors only rather recently, when viewed in a timespan
starting with the Greek democracy until now. In ancient
Athens the citizens gathered on a hill in the city to debate
and decide on the future direction of their society. They did
so for over two hundred years. In the medieval Germanic
countries, for many centuries heads of clans and powerful
families came together in the so-called ‘thing’, a governing assembly. One of the most well-known is the Althing
or Alþingi in Iceland. The Alþingi was established in 930
and was held in a field near the present Reykjavík. Each
June all free men had the opportunity to participate in the
assembly to decide on new laws and dispense justice.
To do so, they sat in a circle on wooden benches.[1, 2]
[1]
Jón R. Hjálmarsson, and Jón R. Hjálmarsson. 1993. History of Iceland: from
the settlement to the present day. Reykjavík: Iceland Review.
[2]
Gunnar Karlsson. 2000. Iceland's 1100 years: the history of a marginal
society. London: C. Hurst., p 24
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy
TOAS JA ÕUES
Tennisehalli vanne.
Jacques-Louis David, 1791
Tennis Court Oath.
Jacques-Louis David, 1791
Isegi tänapäeval on kohti, kus vormiline
demokraatia toimub õues, avalikus ruumis. Kahes
Šveitsi kantonis kogunevad kodanikud pealinna keskväljakul, et osaleda käetõstmisega otsedemokraatias.[3]
Muidu aga on lääneriikides saanud sellest pigem erand
kui reegel. Pärast Prantsuse revolutsiooni ning tänapäevaste demokraatiate loomisega USAs ja Euroopas
on rahva valitud valitsus kolinud siseruumidesse. Mitte
et revolutsioonieelsed kogud oleksid endiselt vihma
käes kokku tulnud, vaid kolmanda seisuse emantsipeerumist mööda, kui ühiskonnas said vaimulikkonna ja
aristokraatia kõrval positsiooni ka heal järjel kodanikud, muutusid mõjuvõimsaks ka parlamendid. Seda on
kujutatud Jacques-Louis Davidi kuulsal maalil „Tennisehalli vanne”. Kolmanda seisuse uued liikmed ei
saanud generaalstaatide ruumi sisse, sest kuningas oli
andnud käsu uks lukku panna. Muu asukoha otsinguil leidsid nad tühja tennisehalli ning andsid seal
vande enne mitte laiali minna, kui on allkirjastanud
uue põhiseaduse. Ehkki nende ettevõtmine lõpuks ebaõnnestus, kui Napoleon end uueks keisriks kroonis[4],
ei suutnud kuningavõim pikemas perspektiivis takistada demokraatiate ja sõltumatute parlamentide teket
kõikjal Euroopas ning Ameerikas – ning sellega algaski
demokraatliku istungisaali võidukäik.
Even today there are places where formal democracy
is practiced in outdoor public spaces. In two cantons in
Switzerland, citizens assemble on the main squares of
the respective capital cities to practice direct democracy
by a raise of hands.[3] In Western countries, however, this
has become the exception to the rule. After the French
Revolution and with the establishment of contemporary
democracies in the US and Europe, government by the
people has moved indoors. Not that the pre-Revolution
assemblies were still gathering in the rain but with the
emancipation of The Third Estate — the free and wellto-do citizens obtaining a position in the society next to
the clergy and the aristocracy — the parliaments gained
power as well. This is represented by the famous painting
of the Tennis Court Oath by Jacques-Louis David. The new
members of The Third Estate could not enter the General
Assembly, as the door had been locked on the order of
the King. In their search for an alternative location they
found an empty tennis hall. They swore not to separate
before they had written a new constitution. Although their
attempt eventually failed when Napoleon crowned himself
the new king[4] , in the long run royal powers could not stop
the establishment of democracies and independent parliaments across Europe and the America, and thus the rise
of the democratic assembly hall began.
[3] Silvano Möckli, Die schweizerischen Landsgemeinde-Demokratien, (Bern: P.
Haupt, 1987), lk 237–260.
[4] Simon Schama, Citizens: A Chronicle of the French Revolution (Random
House, 1989), lk 119.
[3]
Möckli, Silvano. 1987. Die schweizerischen Landsgemeinde-Demokratien.
Bern: P. Haupt., p. 237–260
[4]
Schama, Simon. 1989. Citizens: A Chronicle of the French
Revolution, p. 119
58
Bart Cosijn
Ehkki suurem osa demokraatiast kolis
oma uude koju, jäeti selle mitteametlik osa õue. Enamik lääne demokraatiatest olid ja on endiselt esindusdemokraatiad. Istungisaalid pole mitte üksnes
parlamendikodade aruteluks kujundatud kohad, vaid
parlamendihoonetel on ka tugev sümboolne tähendus.
Paljudes riikides paikneb parlamendihoone pealinnas,
keskses ja hästi märgatavas kohas, nagu Kapitooliumi
küngas Washingtonis, Prantsusmaa senati Luxembourgi palee ja aed, Berliini restaureeritud Riigipäevahoone Spree jõe kaldal, ning Eesti Riigikogu hoone
Toompea mäel. Kuna need hooned sümboliseerivad
parlamentide võimu, on nende lähistel paiknev avalik
ruum koht, kuhu rahvas koguneb siis, kui ei malda
oodata järgmiste valimisteni, vaid soovib meelt avaldada nende hoonete sees vastu võetud otsuste vastu.
Teist sümboolset tähendust kannab
istungisaalide plaanilahendus. Kaks kõige sagedamini
kasutatud istekohtade paigutamise skeemi on ring ja
nelinurk, nende kombinatsioonid ja muud variatsioonid on haruldasemad.[5] Prantsusmaa rahvuskogu on
poolring, kus igal 557 liikmel on oma alaline istekoht.
Londonis ei ole parlamendiliikmetel alalisi istekohti –
nad istuvad ruumis, mis on jaotatud kahel pool vahekäiku paiknevaks roheliste nahkpinkide ridadeks ning
650 liikme jaoks on ainult 427 istekohta. Ehkki võiks
olla kiusatus eeldada, et ringikujulises ruumis töötavatel parlamentidel on kombeks koalitsioonivalitsus
ning nelinurksetes valitseb üks partei, puudub selge
seos istekohtade paigutuse ja võimujaotuse vahel. Näiteks USAs on nii senatis kui ka esindajatekojas tegu
ringikujulise paigutusega, kuid riigis on tugev enamusvalitsuste traditsioon. Vastakuti istuva alamkojaga
Suurbritannias oli eelmine valitsus aga konservatiivide
ja liberaaldemokraatide koalitsioon.
1990ndatel ja 2000ndatel oli paljude
lääneriikide majanduslik õitseaeg. Valitsused erastasid avalikke teenuseid ja finantsasutused said endale
vabadusi, mille nimel nad olid kaua lobitööd teinud.
Mull lõhkes 2008. aasta lõpus, kui pangad hakkasid
kokku kukkuma ja valitsused püüdsid paanikat maha
suruda. Igapäevademokraatia kogus hoogu: vihased
inimesed kogunesid tänavatele ja väljakutele. Kui
Islandi peaminister lõpetas oma telepöördumise rahva
[5] Markus Miessen, Cultures of Assembly, 2012, http://criticalspatialpractice.
org/wp-content/uploads/2013/02/CSP_Cultures_Of_Assembly_
Newspaper_2012.pdf.
59
INSIDE AND OUTSIDE
While most of democracy moved into its new home,
the informal part of it was left standing outside. Most of
the Western parliamentarian democracies were, and still
are, representative democracies. The assembly halls are
not only places practically designed for house debates;
parliament buildings also carry strong symbolic meaning.
In many countries they are in central and prominent locations in the capital, like Capitol Hill in Washington DC,
the Luxembourg Palace and Garden for the French Senate, the restored Reichstag next to the Spree River in Berlin, and the Estonian Riigikogu on top of Toompea Hill.
As these buildings symbolize the power of parliaments,
the public places nearby are where people gather when
they want to protest decisions made inside the buildings
but do not want to wait until the next elections.
A second symbolic meaning is expressed
by the layout of the assembly halls. The two most commonly
used spatial settings are round and square; combinations
of the two and other variations are rarer.[5] The National
Assembly of France is a semi-circle, providing fixed seats
for its 577 members. In London the MPs do not have designated seating: they sit in a space divided into two rows of
green leather benches across an aisle, and there are only
427 seats for 650 members. Although it might be tempting to presume that parliaments with a round layout have
a tradition of coalition governments and square ones are
governed by one party only, a strong relation between
the layout and the power distribution does not exist. For
example, in the US, both the Congress and the Senate
have a round layout, although the country has a strong
tradition of majority governments. In the UK, with its confrontational House of Commons, the previous government
was a coalition between Conservatives and the Liberal
Democrats.
In the 1990s and 2000s, many Western
economies were booming. National governments privatized public services and financial institutes got the freedoms for which they had long lobbied. The bubble burst
at the end of 2008, when banks started to fall and governments had to step in to alleviate the panic. The daily
democracy gained momentum, angry people gathered
in streets and squares. As the Icelandic Prime Minster
was closing his televised address to the nation with ‘Guð
blessi Ísland’, people began to occupy a small park in front
of the Parliament and make as much noise as they could.
[5]
Markus Miessen. 2012. Cultures of Assembly.
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy
poole sõnadega „Guð blessi Ísland”, hakkasid inimesed kogunema väiksesse parki parlamendihoone ees ja
tegid nii valju lärmi, kui suutsid. Kogunemine jätkus mitu
kuud.[6] Riik oli pankrotis ja inimesed nõudsid, et antaks
hinnang valitsusele ja sellele, kuidas demokraatia nende
riigis toimib. Sarnaseid liikumisi tekkis veel mitmes
riigis, ehkki ajendid ja ajastus olid paiguti erinevad.
PÄRAST MEELEAVALDUSI
Kuigi algselt olid paljud meeleavaldused
ajendatud raevust ja vihast ahnete pankurite, ebausaldusväärsete poliitikute ja kokkukukkuva demokraatia
vastu, võttis arutelu vähehaaval suuna alternatiivide
otsimisele – otsiti nii alternatiive hõivamisliikumises1
endas kui ka ühiskonnas laiemalt. New Yorgis, Londonis ja Amsterdamis kasutasid hõivajad grupisiseste
otsuste tegemiseks üldkogu. Tekkisid oma tavad: kätega
lehvitamine, et näidata kõnelejaga nõustumist, ning
kõnede lause kaupa kordamine, kuna elektriline helivõimendus polnud saadaval või oli keelatud. Sarnaseid
reegleid arutelu pidamiseks rakendati ka Amsterdami
ülikooli peahoone De Maagdenhuisi hõivamisel 2015.
aastal.[7, 8] Eri paigus toimunud hõivamisliikumiste tulemusi on peetud küsitavaks ja nende üle on pingsalt
vaieldud. Ma ei taha siinkohal neis vaidlustes osaleda,
vaid pigem analüüsida, mis toimus meeleavaldustega
pärast seda, kui hõivajad olid võimude sunnil väljakutelt lahkunud. Valitsuse ja demokraatiaga rahulolematud ei kadunud ära, kui avalik ruum neist puhtaks
pühiti.
Sellest aspektist on huvitav lähemalt vaadelda Islandit. Esiteks, finantskriis tabas saareriiki ja
selle pisut rohkem kui 300 000 elanikku raskelt: kogu
riigi finantstaristu kukkus äkitselt kokku. Teiseks, eelnenud aastatel oli Island olnud kodanikuaktivismi ja
alternatiivsete demokraatiavormide katselabor, kuid oli
olnud ka näiteid kodanikuaktivismi ja alternatiivdemokraatia edukast õõnestamisest.[9] Niinimetatud pottide
ja pannide revolutsiooni ajal avaldasid tuhanded islandlased viis kuud järjest igal laupäeval meelt, kuni valitsus, keskpanga juht ja teised, keda vastutavaks peeti,
[6] Eiríkur Bergmann Einarsson, Iceland and the international financial crisis:
boom, bust and recovery (London: Palgrave Macmillan, 2014).
[7] Autori tähelepanekud.
[8] Casper Thomas, Competente rebellen: hoe de universiteit in opstand kwam
tegen het marktdenken, (Amsterdam: AUP, 2015).
[9] Autori intervjuu Guðrún Pétursdóttiriga (juhatas Islandi
põhiseadusnõukogu 2010–2011), august 2014.
60
Bart Cosijn
This continued for months.[6] The country was bankrupt and
people demanded a rethinking of the country’s government
and how its democracy functioned. Similar movements
started in many other countries, although the motives and
timing differed from place to place.
AFTER THE PROTESTS
While many protests were in the beginning fed by rage and
anger over greedy bankers, untrustworthy politicians, and
failing democracy, the discussion gradually turned to alternatives, both in relation to the Occupy movement itself and the
society on a larger scale. In New York, London, and Amsterdam the Occupiers used a general assembly to make decisions inside the group. Customs developed, such as waving
hands to show consent with a speaker, as well as repeating
speeches sentence by sentence because electric amplification was not available or forbidden. Similar discussion rules
were used during the 2015 occupation of De Maagdenhuis,
the main building of the University of Amsterdam.[7, 8] The
outcomes of the Occupy movement in various locations have
been questioned and debated intensively. I do not want to
join that debate here, but rather analyse what happened in
relation to the protest after occupiers left the squares under
pressure by the authorities. Those discontented with government and democracy did not disappear with the sweeping
of the public spaces.
In this respect it is interesting to take a closer
look at Iceland. Firstly, the financial crisis hit the island country and its population of a little over 300,000 inhabitants
hard, as their financial infrastructure crumbled overnight.
Secondly, over the past years, Iceland had been a laboratory of civil activism and experiments with alternative forms
of democracy, but also successful attempts of undermining them.[9] During the so-called Pots and Pans Revolution
thousands of Icelanders protested every Saturday for five
months until the government, the head of the central bank,
and others who were responsible finally resigned.[10] In
2009, national elections were held and a new progressive
[6]
Eiríkur Bergmann Einarsson. 2014. Iceland and the international financial
crisis: boom, bust and recovery. London: Palgrave Macmillan.
[7]
Observations by the author.
[8]
Casper Thomas. 2015. Competente rebellen: hoe de universiteit in opstand
kwam tegen het marktdenken. Amsterdam: AUP.
[9]
Interview by author with Guðrún Pétursdóttir, chair of the Constitutional
Council of Iceland 2010–2011. August 2014.
[10] England, Philip. ‘Iceland’s ‘Pots and Pans Revolution’’: Lessons from
a Nation That People Power Helped to Emerge from Its 2008 Crisis All the
Stronger.’ The Independent, June 28, 2015, Europe sec. Accessed January 10,
2016. http://www.independent.co.uk/news/world/europe/icelands-pots-andpans-revolution-lessons-from-a-nation-that-people-power-helped-to-emergefrom-its-10351095.html.
lõpuks tagasi astusid.[10] Aastal 2009 olid valimised
ning võimule tuli uus, edumeelne koalitsioonivalitsus.
Hiljem samal aastal algatas rühm meeleavaldusliikumisest võrsunud rohujuuretasandi ühinguid rahvakogu
korraldamise. Nad teatasid, et pankurid ja poliitikud on
nende riigi pankrotti viinud, ning veelgi enam – pankrot
pole üksnes rahanduslik, vaid ka moraalne. Rahvakogu
oli algatus, mis tõi kokku suure juhuvalimi rahvastikust,
et hinnata ümber Islandi ühiskonna aluspõhimõtted.
14. novembril kogunes 1500 islandlast üheks päevaks
ümber 162 laua. Lepiti kokku üheksas küsimuses.[11]
See kogunemine toimus Reykjavíkis, suures spordihallis – poliitiliselt neutraalses paigas. Aasta hiljem mindi
uue tavaga samm kaugemale, proovides rahvast üles
kutsuda uut põhiseadust koostama. Aastal 2010 algas
sarnane, kuid ulatuslikum protsess, kui asutati Põhiseadusnõukogu. Õppinud eelmise aasta kogemusest,
korraldas Põhiseadusnõukogu rahvafoorumi, kus suur
hulk juhuslikult valitud kodanikke arutas veel kord,
mida peaks see oluline dokument sisaldama. Rahvafoorum korraldati samal spordiväljakul.
coalition government came to power. Later that year
a group of grassroots organizations that emerged from
the protest movement took the initiative to organize
a National Assembly. They stated that the bankers and the
politicians had bankrupted their country, and furthermore it
was not only a financial bankruptcy, but also a moral one.
The National Assembly was an initiative to bring together
a large random sample of the population to rethink the
basic principles of Icelandic society. On November 14th,
1500 Icelanders met around 162 tables for one day and
worked out nine themes.[11] The assembly was held in a
large indoor sports arena in Reykjavík, a politically neutral
place. A year later this new practice was taken a step further by an attempt to crowdsource a new constitution. In
2010 a similar but more comprehensive process started
with the installation of a Constitutional Council. Learning from the previous year, they set up a National Forum
where a large, random group again deliberated about what
this important document should consist of. It was held in
the same sports arena.
DELIBERATIVE DEMOCRACY
ARUTLUSDEMOKRAATIA
Need mõlemad Islandi rahvakoosolekud olid näited arutlusdemokraatiast, kus peamine
viis otsuste vastuvõtmiseks on suures rühmas toimuv
arutelu (erinevalt esindusdemokraatiast, kus otsustavad esindajad, ning otsedemokraatiast, kus otsustavad
kõik). Üks arutlusdemokraatia aluseeldusi on see, et
kui rühmad on piisavalt suured ja mitmekesised, suudavad nad esindada kogu ühiskonda, kuhu nad kuuluvad.
Islandil saavutati see mitmekesisus juhuvalikuga rahvastikuregistrist ning faktiga, et umbes 95% kutse saanud islandlastest ilmus ka kohale. Arutlusdemokraatia
tavade keskmisega võrreldes oli see harv erand.[12] Võiks
öelda, et arutlusdemokraatia töötab hästi kriiside ajal,
nagu juhtus näiteks ka Belgias 2011. aastal.
Belgia on keeruka poliitilise ja valitsusstruktuuriga riik – liitriik, mis koosneb kolmest
[10] Philip England, „Iceland's 'pots and pans revolution': Lessons from
a nation that people power helped to emerge from its 2008 crisis all the
stronger”,The Independent, June 28, 2015, vaadatud 10.jaanuaril, 2016, http://
www.independent.co.uk/news/world/europe/icelands-pots-and-pansrevolution-lessons-from-a-nation-that-people-power-helped-to-emerge-fromits-10351095.html
[11] Niðurstöður Þjóðfundar, vaadatud 16. jaanuaril, 2016, http://www.
thjodfundur2009.is/
[12] Aastatel 2014 ja 2015 on Hollandis korraldatud neli kohaliku tasandi
kodanike nõupidamist: Groningenis, Amersfoortis, Udenis ja Amsterdamis.
Esimese kahe osavõtjad kutsuti juhuvaliku teel, mõlemal juhul oli
osalemisaktiivsus umbes 10%.
61
Both of these assemblies in Iceland were
examples of a form of deliberative democracy, which
focuses on deliberation among large groups as the main
practice for decision-making (differing from representative democracy, decision-making by representatives, and
direct democracy, decision-making by everyone). One of
the basic assumptions of the deliberative version is that
when groups are big and diverse enough, they can represent the larger society of which they are part. In Iceland this
diversity was achieved by random selection in the national
register and the fact that about 95% of the Icelanders
who received an invitation showed up. Compared to the
average deliberative practices this was a rare exception.
[12]
One could say that deliberative democracy works well
in times of crisis, as was, for example, also the case in
Belgium in 2011.
Belgium is a nation with a complex political
and governmental structure. Apart from a federal state,
it consists of three Communities and three Regions,
all with equal rights. After the federal elections in June
[11] Niðurstöður Þjóðfundar. Accessed January 16, 2016. http://
thjodfundur2009.is/english/
[12] In 2014 and 2015, four citizens’ summits have been held in
the Netherlands on a local level in the cities of Groningen, Amersfoort, Uden, and
Amsterdam. The first two invited participants via random selection. The turnout
with both was around 10%.
[13] Inge Henneman et al., 2012. G1000 Final Report: Democratic Innovation in
Practice, Namur: Benoît Derenne, p 24.
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy
rahvusest ja kolmest piirkonnast. Pärast 2010. aasta
juuni föderaalvalimisi kulus poliitilistel parteidel uue
valitsuse moodustamiseks rohkem kui aasta. Belgia tegi
maailmarekordi, olles 541 päeva ilma valitsuseta. Sel
ajal, kui poliitikud nõu pidasid, pani rühm kodanikke
kirjanik David Van Reybroucki eestvedamisel ette korraldada koosolek (mida nad nimetasid G1000) ning
11. novembril 2011 kogunes Brüsselis peaaegu 700
inimest, et arutada riigi tuleviku üle. Nagu ka Islandil,
istusid nad ümmarguste laudade ümber ja arutelus olid
abiks kogenud väitlusjuhid ja mõned poliitikateadlased.[13]
Aruteluteemasid sai esitada avalikul veebilehel. Lõpliku teemaloendi 25 punktist valisid koosolekul osalejad
välja kolm, mida nad pidasid kõige olulisemaks arutada:
sotsiaalkindlustus, rahanduskriis ja sisseränne.Väiksem
juhuvalim osalejatest jätkas tööd kahel nädalavahetusel
ning koosoleku lõpptulemusi tutvustati parlamendis.[14]
2010 it took the political parties over a year to form
a new government. Belgium set a world record for 541
days without a government. While politicians were negotiating, a group of citizens led by the Belgian writer David
Van Reybrouck proposed the idea of a summit (which they
called G1000), and on 11 November 2011 almost 700
people gathered in Brussels to discuss the future of the
country. As in Iceland, they sat at round tables and deliberated with the help of trained moderators and a team of
political scientists.[13] The topics were proposed via a public
online process. The attendees of the assembly chose three
subjects from the final list of 25 that they considered most
important to discuss: social security, the financial crisis and
immigration. A smaller random selection of the participants
continued working for two weekends, and the final results
were presented in the federal parliament.[14]
THE AMSTERDAM CITIZENS’ SUMMIT
AMSTERDAMI KODANIKEKOGU
Hollandis korraldatakse kohalikke valimisi iga nelja aasta järel. Erinevalt paljudest teistest
riikidest valivad hollandlased üksnes uue linnavolikogu.
Linnapead määrab ametlikult kuningas, ehkki üldiseks
tavaks on kujunenud selles eelnevalt linnavolikoguga
nõu pidada. Viimased kohalikud valimised toimusid
2014. a märtsis. Amsterdamis oli valimisaktiivsus kõigi
aegade madalaim: ainult 50,3% valimisõigusega kodanikest läks valima. Vähemusgruppide seas oli protsent
veelgi väiksem: Amsterdamis käis valimas ainult 34%
kohalikest türklastest ja 24% marokolastest.[15]
Amsterdami kodanike nõupidamise idee
lükkas käima arvamuslugu, mis ilmus ajalehes kaks
kuud pärast valimisi. Nõupidamine ise toimus aasta hiljem, juunis 2015. Võrreldes Brüsseli ja Reykjavíkiga oli
nõupidamine väiksem: endises kirikus kogunes umbes
250 linnaelanikku. 35 laudkonda arutles päevakorra
üle, mille nad olid ise eelnenud nädalatel koostanud.
Iga laudkond keskendus ühele teemale ja kõik teemad
jagati üheksasse kategooriasse. Pärast esitati tulemused linnavolikogule, linnanõunikele ning kõigi seitsme
linnaosa valitsustele.
[13] Inge Henneman et al., G1000 Final Report: Democratic Innovation in
Practice (Namur: Benoît Derenne, 2012), lk 24.
[14] Henneman et al., G1000 Final Report..., lk 27.
[15] Maria Kranendonk et al., Opkomst en stemgedrag van Amsterdammers met
een migratie-achtergrond tijdens de gemeenteraadsverkiezingen van 19 maart 2014
(Amsterdam: IMES Report Series, Instituut voor Migratie en Etnische Studies,
Universiteit van Amsterdam, 2014), lk 9.
62
Bart Cosijn
In The Netherlands local elections are organized every four
years. Unlike in many other countries, the Dutch only elect
a new city council. Mayors are officially appointed by the
King, although a consultation round with the city council
has become common practice. The last local elections
were held in March 2014. The turnout in Amsterdam was
an all-time low: only 50.3% of voters went to the polls.
Among minority groups this percentage was even lower:
just 34% of the Turkish-Dutch and 24% of MoroccanDutch in Amsterdam voted.[15]
The idea for an Amsterdam Citizens’ Summit was launched with an opinion article in a newspaper
two months after the elections. The summit itself took
place a year later, in June 2015. Compared to Brussels
and Reykjavik, this summit was smaller: approximately
250 residents gathered in a former church. 35 round
tables discussed an agenda they had put together themselves in the weeks before. Every table focused on one
theme and all themes were divided into nine categories.
Afterwards, the results were presented to the city council,
the aldermen, and the boards of the seven districts of
the city.
[14] Idem. p 27.
[15] Maria Kranendonk et al., 2014. Opkomst en stemgedrag
van Amsterdammers met een migratie-achtergrond tijdens de
gemeenteraadsverkiezingen van 19 maart 2014, Amsterdam: IMES Report Series,
Instituut voor Migratie en Etnische Studies, Universiteit van Amsterdam, p 9.
PAIKNEMINE RUUMIS
SPATIAL SETTINGS
Kõik need kolm üritust said alguse veendumusest, et kodanikud tahavad ja suudavad osaleda
üksikasjalikus mõttevahetuses, kui selleks on loodud
sobivad tingimused. Need tingimused on selge kord
osalejate kokkukutsumisel ja toimiv reeglistik arutelu
pidamiseks. Ehkki paljudel aruteluvormidel on kombeks
erinev korraldus, on mõned olulised sarnasused – nagu
näiteks töö väikestes, umbes kümnestes rühmades;
kogenud ja sõltumatute väitlusjuhtide abi, väljavalitud
teemade süsteem ning vabatahtlike ulatuslik toetus.
Traditsioonilise parlamendis toimuva
arutelu ja siin kirjeldatud nõupidamiste vahel on
selge ruumiline erinevus. Amsterdami nõupidamine
toimus endises kirikuhoones, mida kasutatakse nüüd
konverentsiruumina – seal on olemas kohvik, riidehoid ja vastuvõtulaud. Kahel põhikorrusel oli kokku
35 ümmargust lauda, iga laua ümber 10 tooli. Kirikusse
oli püstitatud väike lava ühisteks ava- ja lõppsõnadeks.
Kui võrdleme selle nõupidamise korraldust parlamendisaalis toimuva arutelu korraldusega,
näeme mõningaid erinevusi. Traditsioonilise saalikorralduse järgi võivad sõna võtta üksnes valitsuse
või linnavolikogu liikmed. Rõdult vaatajatel ega saalis
liikuvatel abilistel ei ole lubatud sõna võtta. Hollandi
parlamendis on neil, kes arutelu külalistena jälgivad,
keelatud ka plaksutada või end mingil muul moel väljendada. Amsterdami kodanike nõupidamisel oli võimalus arutelust osa võtta kõigil kohalviibijatel – välja
arvatud neil, kes esinesid avasõnavõtuga, tosinkonnal
vaatlejal ülikoolidest, ja korraldusmeeskonnal.
See, kas osaleja kuulas või kõneles, olenes suuresti laudkonna dünaamikast. Iga kõneleja maksimaalne publik oli üheksa inimest. Väitlusjuhtidele
tehti ülesandeks hoida osalejate vahel tasakaalu: paluda
vaiksematel arvamust avaldada ja panna agaramad
esmalt kuulama. Mõned vaatlejad märkisid, et mitte
igas laudkonnas ei saavutatud seda tasakaalu – mõni
rääkis enamiku ajast, teised peaaegu ei väljendanudki
oma mõtteid.[16] Paljudes parlamentides lahendatakse
see probleem nii, et igale kõnelejale või fraktsiooni
juhile määratakse kindla pikkusega kõneaeg.
All three events were founded on the idea that citizens are
willing and able to take part in a nuanced debate when
provided with the right conditions. These conditions consist
of a clear procedure regarding the invitation of the participants and a useful set of discussions rules. Although many
deliberative practices make use of different conditions,
some significant similarities exist, such as working with
small groups of about ten people, assistance by trained
and independent moderators, a system to select topics,
and large support by volunteers.
A clear difference between a traditional
debate in a parliament and the summits discussed here is
the layout of the space. The Amsterdam Summit was held
in a former church building that is now used as a conference venue with facilities like a cafe area, a cloakroom,
and a reception desk. On the two main floors, there were
a total of 35 round tables with 10 chairs around each.
In front of the church a small stage was constructed for
the plenary opening and concluding remarks.
When we compare this summit setting with
a parliamentarian debate setting we see a few differences.
In a traditional debate setting only the elected representatives and the members of the government or city council
can speak. Onlookers to a public gallery and the assistants
on the floor do not have permission to speak. In the Dutch
parliament, for example, it is also forbidden to clap or to
express oneself in any other way when following the debates
as a visitor. At the Amsterdam summit all present had the
opportunity to participate in the discussions, except for a
few people who delivered short speeches at the opening,
a dozen observers from different universities and the crew.
Whether a participant was listening or
speaking depended highly on the dynamics at the tables.
A single speaker could have a maximum audience of nine
people. The moderators were instructed to maintain a fair
balance between the people in the discussion: to invite the
more quiet ones to speak out and challenge the eager
ones to listen first. Some observers reported that not
every table achieved this balance; a few people spoke
most of the time, whereas the others hardly shared their
ideas.[16] Many parliaments solve this problem by providing every speaker, or fraction leader, a fixed amount of
speaking time.
[16] Marloes Vlind, Peer Smets, Diversiteit als uitdaging voor de nieuwe
democratie. Een kijk op de Burgertop Amsterdam met uitstapjes naar andere
burgertoppen (G1000 Working Paper, 2015), lk 14.
[16] Vlind, Marloes, and Peer Smets. ‘Diversiteit als uitdaging voor de nieuwe
democratie. Een kijk op de Burgertop Amsterdam met uitstapjes naar andere
burgertoppen.’ Working Paper, 2015, p 14.
63
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy
RUUMI TAJUMINE
Veel üks märgatav erinevus on üldine
ruumikasutus. Amsterdami linnavolikogu näiteks koosneb 45 esindajast. Saalis, kus nad koosolekuid peavad,
on täpselt 45 kohta, lisaks veel mõned linnanõunikele
ja linnapeale. Linnavolikogu koguneb tavaliselt täies
koosseisus. Amsterdami kodanike nõupidamisele ei
ilmunud kohale kõik, kes end kirja panid, nii et kõiki
laudu ei kasutatud. Ruumi sisseseade ja osalejate arvu
mittevastavus oli selgesti nähtav ning tingis selle, et
mõned, kes sündmust sotsiaalmeedia kaudu jälgisid,
tegid märkusi osalemisaktiivsuse kohta.
Sündmust meedia kaudu jälgivate inimeste taju mõjutavad suuresti pildid, sealhulgas osalejate endi tehtud pildid nende enda vaatenurgast.
Võrdluseks: paljusid Hollandi parlamendi alamkoja
arutelusid peavad kindla teema eestkõnelejad; seega
on igast parteist kohal üks, mõnikord kaks esindajat,
mis tähendab kõigest murdosa alamkoja 150 liikmest.
Avalikkusele, kes osaleb telepildi vahendusel, näidatakse
hoolikalt valitud lähikaadreid osalejatest, kuid mitte üldplaane tühjast saalist. Paindliku sisseseadega ruumi eelis
on see, et seda on võimalik päevakava ja osalejate arvu
järgi muuta. Taolistes koosolekusaalides – nagu Amsterdami linnavolikogu või Hollandi parlamendi oma – on
tihti kohtkindel mööbel, mis selliseid muudatusi ei võimalda ning mis põlistab seega traditsioonilise korra.
JÄRELDUS JA MÕTTED
EDASISEKS ARUTELUKS
PERCEPTIONS OF SPACE
One other difference we can observe is the overall use
of the provided space. The Amsterdam city council, for
example, consists of 45 representatives. The hall where
they hold their general meetings has exactly 45 seats,
plus a few for the aldermen and the mayor. The city council normally gathers with all the members present. At the
Amsterdam citizens’ summit not everyone who subscribed
actually showed up, so not all the tables were in use. The
mismatch between the physical setting and the amount of
participants was clearly visible, leading some people who
were following the event via social media to comment on
participation activity.
The perception of the event by the media
audience is largely influenced by images, and partly made
by participants and from the viewpoint of participants.
To compare, many debates in the Lower House of the
Dutch Parliament are held by spokespeople for a specific
topic; thus, a single, or sometimes two, representatives for
every political party are present, totalling just a fraction of
the 150 members of the House. The public, engaged via
television, are provided with carefully chosen close-ups of
the debaters and not with overall shots of the empty chamber. The advantage of a flexible layout is the easy adjustment according to the structure of the programme and the
amount of participants. Debating halls, like those of the
Amsterdam city council or the Dutch National Parliament,
have in situ furniture that does not allow for these kinds of
changes, and thus reinforce a traditional procedure.
CONCLUSIONS AND DISCUSSION
Demokraatliku protsessi avatus – nagu
näiteks kodanike nõupidamine ja selle ettevalmistus –
on väga oluline. Kodanike nõupidamise korraldamiseks
kulus aasta ning kõik, kes soovisid, said kaasa aidata.
Arutelus osalemist piirasid üksnes toimumiskoha füüsilised piirid. Siiski on erinevad kodanike nõupidamised
näidanud, et teatud ühiskonnagrupid osalevad suurema tõenäosusega (nt kõrgema haridusega inimesed).
Et tagada ühiskonna läbilõikeline esindatus, on vaja
mingit laadi suunamist. Üks viis selleks on loosimine,
nagu tehti Islandil.
Hollandis toimunud eelmistel nõupidamistel aga andis loosimine tulemuseks vähem kui
10% osalejaid. Linnavalitsus ei toetanud Amsterdami
kodanike nõupidamise kokkukutsumiseks juhuslike
kutsete süsteemi, seetõttu oli vaja teistsugust lähenemist. Linnaelanikeni jõudmiseks valisime variandi, kus
64
Bart Cosijn
The openness of a democratic process, like the summit
day as well as its preparation, is very important. Organising the summit took a year, and all who wanted to help
were welcome. Participation in the discussion was only
limited by the physical capacity of the venue. However,
various citizens’ assemblies have shown that there are
certain groups more likely to participate than others (e.g.
people with higher education). Some steering method is
necessary to achieve a diverse representation of the community. One way of ensuring variety is by drawing lots, as
was done in Iceland.
In previous assemblies in the Netherlands,
however, drawing lots resulted in turnouts of less than
10%. For the citizens’ summit in Amsterdam, the city government did not want to support a procedure with random invitations, and an alternative approach was needed.
vabatahtlikud tegid tänavatel ja turgudel kampaaniat,
ning meil oli 20 saadikut erinevatest elanikerühmadest.
Vaevale vaatamata ei olnud lõplik osalejate grupp nii
tasakaalustatud, kui lootsime. Üldvalimistel osalemise
vähenemise taustal võib see olla arusaadav – on täiesti
võimalik, et järgmistel kohalikel valimistel langeb valimisaktiivsus Amsterdamis alla 50%.
Minu arvates on vara öelda, et vastus
esindusdemokraatia lagunemisele on arutelule üles
ehitatud kodanike nõupidamised parlamendi istungite asemel. Peame jätkama uute demokraatlike tavade
otsinguid. Alustuseks oleks hea lahkuda meie linnade
traditsioonilistest istungisaalidest ja proovida paindlikumaid ruume; samuti lüüa laiali parteidevahelised
täiskogu arutelud ning anda laua taga koht üldsusele, kodanikele, kes saaksid jagada oma kogemusi ja
seisukohti.
Kodanike nõupidamised, mida siin-seal
tekkimas näeme, võivad täita olulisi lünki hättasattunud esindusdemokraatias, kui julgeme muuta meie
demokraatia südames olevate ruumide arhitektuuri
ja kasutusviisi. Demokraatia ei ole staatiline. Kindlale
arutelutraditsioonile, selle reeglitele ja rituaalidele
täpselt vastava arhitektuurse keskkonna loomine on
riskantne. Mida jäigem on ruumiline määratletus, seda
vähem saab demokraatia aja jooksul muutuda. Kõigis
kolmes vaadeldud näites leidsid inimesed väljaspool
parlamenti ja linnavalitsust paikneva kogunemiskoha
sümboolsetel põhjustel – olles võimulolijate suhtes
kriitilistelt meelestatud – ning ühtlasi praktilistel põhjustel: kuna nad soovisid arutelu, mis lihtsalt ei mahu
võimuorganite ruumidesse.
To reach out to Amsterdammers, we opted for volunteers
campaigning in the streets and markets, and a group of 20
ambassadors representing different communities. Despite
this effort, the final group of participants was not as balanced as we had hoped. This might be understandable
against the backdrop of decreasing turnout in general elections – there is a fair chance that in the next local elections
in Amsterdam this will drop below 50%.
To say that citizens’ summits with a deliberative structure instead of plenary debate are the best answer
to a disintegrating representative democracy is too early in
my view. We must continue the search for new democratic
practices. Leaving the traditional theatres of debate in our
cities and finding more flexible spaces for experimentation
could be a good start, as would be breaking up plenary
debates between political parties and providing the ‘general
public’, the citizens, a place at the table to share their experiences and viewpoints.
The citizens’ summits that we see popping
up around us can fill important gaps in a representative
democracy in trouble if we dare to rethink the architecture
and use of the spaces that lie at the heart of our democracies. Democracy is not static. Translating a specific tradition of debate with its rules and rituals into a serviceable
architectural setting is risky. The more spatial definition that
occurs, the less democracy is allowed to change over time.
In all three examples we looked at, people found a gathering
space outside the parliaments and city halls for symbolic
reasons – being critical of the powers that be – as well as
for practical reasons – desiring a discussion that simply
does not fit within the rooms of these powers.
Tõlkinud Evelin Haav
1
ingl k Occupy movement, ülemaailmselt levinud ühiskondliku ja
majandusliku ebavõrdsuse vastaseid proteste algatanud liikumine – toim.
65
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy
66
Bart Cosijn
67
Demokraatia teatri lammutamine / Dismantling the Theatre of Democracy